«Omaette fenomen on see, et lühiproosale on lähenenud žanrid, mille puhul see vahest ei ole oodatav. Näiteks ilmusid mälestused miniatuurides nii erineva taustaga autoritelt, nagu seda on vanameister Aino Pervik („Miniatuurid mälupõhjast”, nomineeritud kultuurkapitali preemiale) ja kodustatud noorema põlve norralane Øyvind Rangøy („Oled ikka veel see poiss”). Mõlemad raamatud keskenduvad lapsepõlvemälestustele, ilmselt sobib miniatuurivorm hästi edasi andma varase ea sageli fragmentaarseid mälestuspilte, mille suuremasse narratiivi paigutamisega on mäletajal endalgi raskusi. Nõnda võibki nii Pervikult kui ka Rangøylt leida hulganisti aistilisi kirjeldusi. „Me astume emaga sooja pimedasse ruumi, kus istub ja hingab hulk inimesi” — nii kirjeldab Pervik esimest kinoskäiku (lk 24). „Mu esimene valgus eelneb keelele,” meenutab Rangøy (lk 16).
Siiski pole tekstid ühe vitsaga löödud. Perviku äärmiselt nappidest, puhastest ja dokumentalistlikest paladest kangastub hoitud ja turvaline lapsepõlv sõja taustal, kodu kui täieliku idülli paik, ema ja isa kui tingimusteta autoriteedid. Ainult õige harva ja vaikselt hiilib sisse mõni määrdunud emotsioon, näiteks häbi pinginaabri aitamata jätmise pärast. Rangøy ambitsioonid on natuke ilukirjanduslikumad, tekst poetiseeritum, olukorrad ja tunded seevastu ambivalentsemad — tehakse ka pahandust ja tuntakse end kohmetult.»
— Kogu tekst Loomingus: http://www.looming.ee/arhiiv/2020-aasta-luhiproosa-kriis-elus-buum-kirjanduses/
2021-03-12